Kogemusnõustamine on
“… sarnase kogemusega inimeste vahel toimuv teadmiste- ja kogemustevahetus ja/või nõustamine, mille käigus pakutakse kogemuslikku emotsionaalset-, sotsiaalset- ja/või praktilist tuge.”
Mõistet “kogemusnõustamine” kasutatakse ka eneseabivaldkonnas, kus eneseabiorganisatsiooni või -grupi liikmed kohtuvad kui võrdsed, et anda üksteisele vastastikust tuge ja abi. Sellistel juhtudel märgib kogemusnõustaja isikut, kellel ei ole tugiisikuna rohkem ekspertteadmisi kui nendel, kellele ta abi osutab ning omavahelistes suhetes on kõik võrdsed.
Kogemusnõustamise osutamine teenusena eeldab, et kogemusnõustaja on saanud vähemalt esmase kogemusnõustamise alase väljaõppe ja kuulub meeskonda ja/või kovisioonigruppi.
Mitmed uuringud erinevates valdkondades toovad tõenduspõhiselt esile kogemusnõustajate kaasamise tulemuslikkuse. Näiteks, et see pakub sotsiaalset tuge, kogemuslikke teadmisi ja informatsiooni, sotsiaalse õppimise ja võrdluse võimalust. Oluline on, et kogemusnõustamine avaldab positiivset mõju ka aitajale endale, kogemusnõustaja saab võimaluse kasutada oma kogemust kogukonna teenimiseks.
Teenuse soovitusliku juhendi eesmärgiks on kirjeldada, kuidas parimal võimalikul moel kaasata ühiskonnas kogemuspõhist teadmist. Juhend annab aluspõhja eri tasanditel (riik ja KOV) ning erinevates valdkondades (ravi, rehabilitatsioon, erihoolekanne, asendushooldus, kahjude vähendamise süsteem, peretöö) kogemusnõustajate kaasamiseks.
(allikas: KN juhend, Sotsiaalministeerium 2014)
Kogemusnõustamine on aastast 2014 Eestis ametlikult tunnustatud aitamistöö meetod.
Aastast 2016 on kaasatud kogemusnõustamise teenus nii Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsiooniteenust kui Töötukassa teenuste hulka tasustatud poolprofessionaalse teenusena, nagu seda varem on olnud tugiisikuteenus.
Suurim osa kogemusnõustamise tööst tehakse kogu maailmas siiski vabatahtliku ja mitteformaalse missioonitööna. Nii ka Eestis.
Allikas: Kogemusnõustajate Koda